AIME PIIRSALU “KES VEERETAS KIVID EEST”

20.00

“Miks ma kirjutan?

Kogu teadaoleva aja pean päevikut ja selle sisuks on enamus luuleread, mis sündisid kellegi äratusest, nii ööl kui päeval, nii metsas kui koolis, tundide vaheaegadel….

Ta paneb kirja panema pildis antud need read… Vahel laste koolilaua rohelisele paberile murtud söega pliiatsiga, et hommikul, päikesevalguses üle kirjutada need sügavamad vaod, mis sündisid öös…

Kes on see, kes äratab mind seda tegema? Aiman, et Tema, kes veeretas kivi eest hauakambrilt, mis kogu Maailma on nii mõjutada suutnud. Olen siiani diletant, kes kuuleb, kuidas ka lilled räägivad minuga…

Räägin edasi Sulle, mu lugeja…, “läbi lillede” ka nüüd, mil mu aias nad kutsuvad end vaatama: “Vaata, vaata mind!” Nad õitsevad, elavad Armastajale… ja nii on ka minuga… Sa saad lugeja leida üles kolm luuletust üles mu kogust, mida “jagasid” minuga tundmatud autorid, kes aga nii süütasid mind, et tahtsin kirjutada oma südamest midagi nähtavaks nagu suutsid seda teha põlvkond mu ees tuntuks saanud Eestimaa luuletajaid – Betty Alver, Kalju Lepik, Juhan Liiv jpt…

Tean, et Juhan Liivi luuletused omavad ravivat toimet… Ka minu mõned sõnumid on andnud tervendust. Tean seda sellest, et on lugejaid, kes on söandanud seda ka mulle teatada nende mõjust…

Pane mind laubaga puutuma Su tolmuseid jalgu…

Mu auahnus, kõrkuse hullus,

uputa rõõmsas pisaravees…!

Tean, et Armastus rõõmustab üheskoos Tõega, seepärast… jagan, hea lugeja, seda avastust…Sinuga siin…”

Kirjeldus

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.