Tiit Lukki, “Mõttemustreid sõnakudumeis”

20.00

Sellest raamatust leiate just seda, mida pealkiri ütleb – MÕTTE…KUDUMEID. Järgnevaid tekste ei pea tingimata nimetama luuleks. Isegi siis mitte, kui mõnele see kohati nii tundub, sest luule eeldaks vähemalt mõnest luulele omasest reeglist kinni pidamist. Lugejale usaldatud tekstide loome ei ole järginud ühtegi reeglit, sest autor lihtsalt ei tea neist ühtegi. Oluline on seega vaid mäng MÕTTEGA.

Mustriks nimetatakse korduvat joonte või kujundite kombinatsiooni, eeskuju, malli, näidist; millegi läbivat ühist joont, seaduspära vms. Mõttemustrid on kõike seda. Lineaarsele mõttereale on lisatud miskit korrastavat. Näib see olevat rütm, vahel ka riimumine või MÕTTE varjatum teine plaan, sõltus sellest, mis MÕTTELE tulusaim.

Kudumisel on mustritega tihe seos. Kui muster on eesmärk, siis kudumine on meetod. MÕTTEGA mängides on selle sõnadesse punumine lihtsalt ainus võimalus. Seega leppige sellega, mis on.

 

Kirjeldus

 

Lisa kommentaar

Your email address will not be published.